Koduabilise käsiraamat

Kirjeldus

Lucia Berlin (1936–2004) sündis Alaskas, tema lapsepõlv möödus – pärast lühemaid perioode Idaho,
Kentucky ja Montana kaevanduslinnades – El Pasos Texases ja teismeiga Santiagos Tšiilis, ta omandas
ülikoolihariduse Albuquerques New Mexicos, lävis luuletajate, kunstnike ja muusikutega New Yorgis,
elas seejärel Mehhikos, Californias ja Colorados. Kolmekümne kahe aastaselt oli ta kolm korda
lahutanud (üks skulptor ja kaks džässmuusikut) ja nelja poja ema. Lapsepõlves kannatas ta
väärkohtlemise ja täiskasvanuna alkoholismi all, terve elu saatis teda skolioos ja vanemas eas selle
tagajärjena hapnikuballoon. Ta töötas kirjandusõpetajana, koristajana, kõnekeskuse operaatorina,
haiglaametnikuna ja ülikooliõppejõuna, sattus sõltlasena vanglasse, võõrutusravile ja
psühhiaatriahaiglasse, kirjutas elu jooksul 77 novelli ja saavutas maailmakuulsuse 11 aastat pärast
surma, kui ilmus käesolev jutukogumik „Koduabilise käsiraamat“.
„Berlini tekstid on lihtsalt vaimustavad. Enamasti pealtnäha aeglases, rahulikus rütmis võib ta edasi
anda ka tormilisi arenguid, jutustada korraga mitut lugu, mis, mõistagi, toetavad üksteist, rääkida
ühes lõigus kõigest väga täpselt, üksikasjalikult ja libiseda järgmises (või ka juba sama lõigu teises
lauses) paljust üle nii mõjusalt ja täpselt, et taolised väljajätted käivitavad lugeja ja ta saab suurema
pingutuseta osa ka ütlemata öeldust.
Kõigis Berlini tekstides on selge atmosfäär; ruumid, olukorrad ja tegelased ilmuvad silmade ette
otsekui ridade vahelt. Kõigil, ka kõrvaltegelastel, on väga nappide vahenditega loodud nägu ja hääl,
pikema kirjelduseta manatakse esile kõik vajalik: iseloom, inimese elulugu, lõhn, riietus, hoiak.
Ja need jutud ise, need pole niisama jutud, Berlini elutunnetusega tasub tutvuda.
Berlini tekstid on üks kuramuse ehtne pärl kirjanduspõllul.“
Tõlkija